Esmaspäev, 21. juuli pärastlõunal. Suure tomatikarva kohvriga seiklesin omaette vandudes trammile, sealt sujuvalt staapi ning pärast mitmeid jõu- ja ilunumbreid sain ma autosse enda jaoks istme. Kui te nüüd arvate, et mina paigaldasin selle, siis eksite. Martinil oli suur kihk mind Balti jaama aidata ning sai olla korraks päeva kangelane. Mu päris oma Robin Hood ja Herakles. Teepeal kohtusin ühe noormehega, kelle valgeid pükse õnnestub mul järgneva kolme nädala jooksul vähemalt korra ikka pesta.
Kujutlege nüüd ühte Tallinn-Tartu rongi. Ei ole pikk rong, kõigest neli-viis vagunit. Üks neist on täiesti broneeritud loendamatule hulgale (no olgu, uudishimulikele võin öelda ainult, et tegu oli nelja malevarühmaga) noortele. Kuna kogu see hulk rahutut noorust kannab kõikjal kaasas veerandit oma maisest varast (võib ju ka juhtuda, et poolt), võite ainult ette kujutada et ühest vagunist ei piisa. No olgu, hiljaksjääjad pagendati "rahvavagunisse". Kummalisel kombel puudus laul ja keegi ka ei tantsinud. Esimese puudumist ei ole mul voli põhjendada, kuid teise vabandame välja ruumi puudumisega.
Märkimisväärne on fakt, et kokku sõitsime me sel päeval rongiga ligi neli tundi. Ainus "jalgade sirutamise peatus" oli Tartus, mil meie käsutada oli tervelt pool tundi rongijaama lähedasi tänavaid. Nutikamad küsisid kohalikelt lähimat kauplust, seiklejad avastasid kõrvaltänavaid. Saagiks suur purk Pringles'it, šokolaad ning mahl, jõudsid mahajäämise hirmust kaamed eüekad õigesse vagunisse tagasi. Selgus tõik, et kogu vagun oligi jäänud vaid Põlgaste käsu- ning kasutada. Kuna inimestega kaasneb loomulik materiaalne kadu, leidis rühm endale tumesinise vihmavarju, mis nüüdseks juba nurgas oma tähetundi ootab.
Bussiga Põlvast Põlgastesse ja olimegi kodus. Jah, sest nüüdsest on see meie kodu selle sõna kõige paremas tähenduses.
Mm.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment