Teate. Ma vahel naeran siin nii palju, et kõht valutab. Ja Roberti sokke pesin ikka ÜPRIS kaua täna. Tõsiasi, et valged sokid määrduvad kiiremini kui tumedad, ei tundu seda noormeest absoluutselt kõigutavat. Kuid kuna meil oli vaja mehelikku toorest jõudu, pressisime me kahekesi vetsukabiini ja saime poti parandatud. Sestap pesin neid sokke siis, tänutäheks või nii.

Aga Riin võttis siin ennist viimased päevad vist kenasti lühidalt kokku. Ma pole üldse arvutisse saanudki, olin täna ise köögis ja algselt olid suured plaanid blogi kirjutamise ja piltide laadimise ja millega iganes veel. Välja ei tulnud neist küll miskit. Mannapudru jääb ka homsesse Tanjale teha, sest ma ei saanud pliidil piima keema. Pärast vaadake pilte, siis näete mis pliit see on. Aga kokatädi Eve on tore, rääkisime siinsest külarahvast ja elust ja ussiviinast. Selgub, et see imerohi ravivat pea kõike. Ning kuna rästikuid ka pidavat leiduma, siis kõik on justkui ideaalne.

Eile metsas käies sain kelleltki hammustada nii et parem käsivars on paistes, ja mitte vähe. Tavaliselt parmud ja sääsed ja muud tiiblased hoiavad minust eemale. Aga nüüd on jama käes. Katsu siis hakkama saada. Tegelikult on minu jaoks täiesti tavaline suvi - vigastusi täis. Eelmisel nädalal tõmbasin jalalt suure tüki nahka maha ja olen no ausalt üleni sinikaid täis. Kus või kellega ma kaklemas käisin, see on küll teadmata.

Esimesed noored on üksteist leidnud. Mart ja Eveli kuulutasid seda juba eile õhtul, kuid eks seda oli aimata ka mingi aeg.

Ei jõua ära oodata metsaminekut, poisid küll ütlesid, et seal uues tukas on asi kümme korda hullem. Kuid ega ma papist kiisu pole :) Laen pildid veel üles, lõpetan pluusi kavandi (oijeerum kui põnev) ja siis tudile.

Tervitaks siinkohal Rasmust, kes on niisama ilus LHV kutt ja siis seda meest, kes meid Viljandist ukse ette oma uhke BMWga tõi.

Musid.
Mm.